Pagarikojas RUKIS tehakse asju südamega. Siin kohtuvad käsitöö, loovus ja austus hea tooraine vastu ning just sellises rütmis töötab ka Jelena Tega – kondiiter, kelle jaoks küpsetamine on midagi väga loomulikku. See on loominguline protsess ja oskus, mis on kujunenud ajapikku, läbi kogemuse, katsetamiste ja õppetundide.
Jelena teekond pagaritööni ei alanud professionaalsest köögist, vaid kodust, kus küpsetamine kuulus loomulikult igapäevaelu juurde. Täna on ta kondiitrina töötanud juba üle kolme aasta, tuues kööki kaasa nii varased mälestused lapsepõlvest kui ka tänase professionaalse kogemuse.
„Minu kõige suuremaks inspiratsiooniks olid ema ja vanaema,“ meenutab Jelena. „Nad küpsetasid pidevalt midagi tee kõrvale ja mina olin alati nende kõrval.“
Koduköök oli paik, kus küpsetamine ei olnud eriline sündmus, vaid osa koos veedetud ajast. Pirukad, saiakesed ja küpsised valmisid justkui iseenesest ning retseptid liikusid põlvest põlve edasi käsitsi kirjutatud vihikulehtedel. Vanadest köögiraamatutest ja ajakirjadest kirjutati lemmikud ümber, neid hoiti, täiendati ja anti edasi. Nii kasvas arusaam, et head maitsed ja oskused ei kao, vaid elavad edasi.

Jelena esimene iseseisev küpsetis oli kada pirukas. Alles hiljem sai ta teada, et tegemist on tuntud Gruusia köögi küpsetisega. Umbes kümne aastaselt küpsetas ta aastavahetuseks ka oma esimese tordi – meekoogi.
„See tuli õrn ja väga maitsev,“ meenutab ta. „Pere jaoks oli see suur üllatus.“
Need esimesed kogemused ei tähendanud veel teadlikku karjäärivalikut, kuid andsid turvatunde ja julguse katsetada. Köök oli koht, kus eksimine olu lubatud ja õppimine tuli loomulikult.
Noorena tundis Jelena tugevat tõmmet loomingu ja visuaalse eneseväljenduse poole ning asus õppima Tallinna Kunstikoolis. Just sealt pärineb ka tema tänane vaade kondiitritööle.
„Pean kondiitritoodete valmistamist söödavaks kunstiteoseks,“ ütleb ta. Vorm, tekstuur, värv ja maitse on tema jaoks võrdselt olulised. Küpsetamine ei ole ainult tehniline oskus, vaid viis end väljendada ja võimalust teistega midagi head jagada.
Kunstikooli taust on andnud Jelenale hea tunnetuse tasakaalu ja kompositsiooni osas. Olgu selleks kook, pirukas või kukkel – iga detail loeb ja peab sobituma tervikusse.
Pagariameti juures hindab Jelena enim igapäevast loomeprotsessi. „See on minu jaoks omamoodi meditatsioon,“ kirjeldab ta. „Sa keskendud, teed oma tööd ja samal ajal tead, et pakud kellelegi rõõmu.“
Muidugi on ametil ka oma praktiline pool. Varajane ärkamine käib pagaritööga käsikäes. „Kui teised alles magavad, sina juba küpsetad,“ ütleb Jelena. See rütm nõuab harjumist, kuid on saanud osaks igapäevast, mille sees on oma rahu.
Kui küsida Jelena lemmikretseptide kohta, nimetab ta esimesena brownie’t jäätisega. „Ma jumaldan šokolaadi aroomi ja maitset,“ ütleb ta.
Uued ideed sünnivad aga töö käigus katsetades, teisi pagarite tegemisi jälgides ning mõned erilisemad nipid leiab ta ka vanaema vanast retseptivihikust. Seal kohtuvad minevik ja tänapäev. Tuttavad maitsed ja uued mõtted, mis annavad üksteisele hoogu.
Just see vana ja uue koosmäng on osa Jelena käekirjast.

Jelena usub, et pagaritöö on amet, mis jääb meile alatiseks. „See on tihedalt seotud käsitöö, maitse ja emotsioonidega,“ ütleb ta. Tema sõnul hinnatakse üha enam looduslikke tooraineid, kohalikku toodangut ja läbimõeldud retsepte.
Noortele, kes alles mõtlevad pagariks saamisele, on Jelenal lihtne soovitus – see amet pakub pidevat arengut ja palju loovust. „See on piiramatu loovusega töö,“ ütleb ta.
Pagarikojas Rukis saavad need mõtted iga päev päriselt kuju. Siin sünnivad küpsetised, mis toetuvad kogemusele, põlvest põlve edasiantud teadmistele ja soovile teha asju hästi. Olgu selleks kook, pirukas või vastlakukkel – iga maitse kannab endas lugu, mis algab koduköögist ja liigub edasi järgmistele põlvkondadele.