Kukli taga: Kristina kujundab saiakesi nagu arhitekt hooneid

Hommik ja õhtu on SUMIs justkui kaks eri maailma, mis sattunud samu seinu jagama. Esmalt ärkab pagaripool. Kõlisevad kohvitassid, vitriini rivistuvad värsked saiakesed ja õhus leviv sooja taigna lõhn. Õhtuks muutub kogu ruum aga sumisevaks bistrooks. Jagatakse erinevaid roogasid, nauditakse jooke ja vestlused venivad pikemaks. Nende kahe rütmi keskel töötab Kristina Merileht – keskendunult vastutamas selle eest, mis jõuab inimeste taldrikutele.

„Mulle meeldib, et SUMI ei ole ainult üks asi,“ ütleb Kristina. „See on pagarikoda, aga samas koht, kuhu tullakse koos aega veetma. Toit peab selle tundega kokku sobima.“

See mitmekihilisus peegeldub ka tema küpsetistes. Need on täpsed, aga mitte liialt ranged. Mängulised, ilma pingutamata. Nagu SUMI ise. Kahe maailma kohtumispunktis.

Leivaküpsetamine enne pagaritööd

Kristina suhe küpsetamisega ei alanud teadliku karjääriplaanina. Pigem kasvas see välja lapsepõlvest. Maakodus, kus hea toit polnud mingi eriline sündmus, vaid osa igapäevasest rütmist.

„Mu vanaema küpsetas kogu aeg juuretisega leiba,“ meenutab ta. „See ei olnud midagi eriskummalist. See oli lihtsalt leib. Midagi, mis pidi kodus alati olemas olema.“

Pagariks saamisest ta tollal veel ei unistanud. Kristina valis hoopiski arhitektiameti. Teda köitsid struktuur, proportsioonid ja vorm. Küpsetamine jäi veel pikaks ajaks tahaplaanile.

Alles siis, kui maailm ootamatult pausi peale pandi, tulid need varased mälestused tagasi. Ning seekord täiesti uue tähendusega.

Joonistest taigna juurde

Ootamatu pööre toimus Kristina jaoks pandeemia ajal. Nagu paljudel teistelgi, pani see naist ümber hindama, mis on päriselt oluline. Joonised, ekraanid ja programmid tundusid äkitselt kauged. Küpsetamine seevastu vahetu ning aus.

„Sain aru, et tahan teha midagi elulist,“ ütleb ta. „Midagi, mis toidab inimesi. Midagi, mis on päris.“

Üllatusena avastas Kristina, kui hästi sobib arhitektuurne mõtlemine kööki. „Vahel tunnen, et ma olen saiadisainer,“ naerab ta. „Mõtlen struktuurile, tasakaalule, sellele, kuidas asi seest välja näeb, kui sa selle lahti lõikad.“

Erinevalt arhitektuurist ei saa pagaritöös aga vigu tagasi võtta. „Siin ei ole Ctrl+Z-d,“ ütleb ta. „Kui on küpsenud, siis on küpsenud.“

Kuid just see väike pinge talle meeldibki. Köök nõuab täielikku kohalolu ja annab sulle kohe tagasisidet. „See on stressirohke, aga heas mõttes,“ ütleb Kristina. „Sa näed kohe, kas asi töötab.“

Varahommikune vaikus ja soe ahi

Kristina tööpäev algab siis, kui linn alles magab. Äratuskell heliseb kell kolm või neli hommikul, ammu enne seda kui esimesed kohvikud uksi avavad. Selline rütm nõuab loobumist hilistest õhtutest ja pidudest, aga annab vastu midagi teistsugust.

„Mul on tunne, nagu ma varastaks linnalt aega,“ ütleb ta. „Kõik on vaikne… siis kui keegi teine pole ärganud.“

Pagarikojas täitub see vaikus kiirelt toimetamisega. Taigen tõuseb, ahjud soojenevad, plaadid liiguvad ahjudes sisse ja välja. Töö on füüsiline ning nõuab keskendumist. Aga alati saabub hetk, mida Kristina kõige rohkem ootab.

„Parim tunne on siis, kui võtad saiakesed ahjust välja,“ ütleb ta. „See paneb mind alati naeratama.“

Hiljem, kui avanevad kohviku uksed, jälgib ta vaikselt, kuidas külalised saabuvad. „Kui keegi võtab ampsu ja paneb maitstes korraks silmad kinni… see on parim tunne,“ ütleb ta. „See teeb südame nii soojaks.“

Mõeldes maitsetest

SUMIs ei sünni ideed trendidest, vaid ikka kõige olulisemast – maitsetest. Kristina töötab suuresti vaistu järgi, kuid iga otsus on läbi mõeldud. Inspireeritud reisimisest, kogemustest ja pidevast uudishimust.

„See tundus alguses naljakas, aga tegelikult pead sa oma maitsemeelt treenima,“ ütleb ta. „Peab palju erinevat proovima. Reisimine aitab. Söömine aitab.“

Vahel saab kõik alguse ühest koostisosast, millest hargnevad edasi tekstuur, happelisus ja magusus. Vahel aga hoopis mälestustest välismaa pagarikodadest. Eriti reisidest New Yorki ja Brooklyni, kus austatakse klassikalisi küpsetisi.

„Mulle ei meeldi midagi juhuslikult teha,“ ütleb Kristina. „Kõigel peab olema põhjus.“

Sama mõtteviis kehtib ka SUMI vastlakuklite puhul. Struktuur kõigepealt, tasakaal järgmiseks ja mõnusad maitsed ilma liigse raskuseta. „Mitte liiga palju. Mitte liiga vähe,“ ütleb Kristina.

Midagi, mis päriselt toidab

Kristina ei räägi oma tööst suurustades. Pigem tagasihoidlikult. Tema jaoks on küpsetamine hetkes olemine ja tähelepanelikkus. Maitsetest vormide ning klientide reaktsioonideni.

„Lõppude lõpuks on see toit,“ ütleb ta. „Ja toit peaks panema inimese ennast hästi tundma.“

SUMIs on Kristina küpsetised osa koha loomulikust rütmist. Hommikul päeva alustamiseks, õhtul maitsete jagamiseks. Nad ei nõua erilist hetke, vaid kuuluvad mõnusalt koosolemise juurde.

Kui vaadata, kuidas Kristina oma tööd teeb, saab kiiresti selgeks, miks küpsetamine talle nii hästi sobib. See toob kokku kokku täpsuse ja emotsioonid, korra ja loomingu. Ta teab, mida teeb, aga jätab ruumi ka kõhutundele. Alati ei pea kõike üle mõtlema.

KukliFesti ajal väljendub see eriti selgelt vastlakuklites. Varahommikul tehtud, rahulikult nautimiseks. Täpselt sellised, nagu Kristina arvates ühed head kuklid olema peaksid.