Tallinna vanalinna kaheksa kuulsat kummitusmaja

Selle vana kaupmehemajaga on seotud kõhedustekitav lugu. Legendi järgi elas seal kord rikas majaomanik, kes pillava elulaadi tõttu oli pankroti äärel. Suures meeleheites otsustas ta elust loobuda. Sel otsustaval hetkel astus tuppa tundmatu mees ja palus luba ülemise korruse üürimiseks, et pidada seal suur pidu. Tasuda lubas võõras kuninglikult, kuid tingimusel, et keegi ei tohi pidutsemist pealt näha. Lepingu rikkujat ootaks surm. Kokkulepitud ajal saabusid maja ette tõllad, akendes süttisid tuled. Helises muusika, kogu maja kaikus lõbusatest häältest ja tantsusammudest. Varavalges pidu lõppes.

Majaomaniku rikkus ja endised eluviisid taastusid. Samal ajal suri aga äkksurma majateener, kes kohale kutsutud preestrile veel pihtida jõudis, et ta kuradi pulma salaja pealt oli vaadanud. 

Rataskaevu tänav 16 maja fassaadil  on siiani kummaline detail, nimelt on kolmanda korruse vasakpoolseima akna taga sein. Tänavalt paistab, nagu oleks akna ees kardin, kuid tegelikult on see vaid seinamaaling. Legendi kohaselt olevat ma-jaomanik sulgenud toaukse igaveseks. Selleks aga, et varjata suletud ruumi, lasknud ta maalida kinnimüüritud akna ette kardina.

Rataskaevu 16 töötab samanimeline, nii kohalike kui linna külaliste seas ülipopulaarne restoran, mille iga ettekandja räägib teile uhkusega oma maja kummituslugu.  

Kui teil veab, võib juhtuda, et ostes pileti Kiek in de Köki kindlustustemuuseumisse, kohtute ka mõne kummitustega Neitsi- või Tallitornis või hoopis Lühikese jala väravatornis.

Neitsitorn on lisaks kaitsefunktsioonile olnud koduks ka kunstnikele ja mõnu-saks ajaveetmise kohaks samanimelise kohviku külastajatele. Aegade jooksul on siin kuuldud tornist kostvat karehäälset laulu, sõdurisaabaste klobinat kivitreppidel, torni all asuvast veinikeldrist aga peohääli.  Nähtud on ka räbaldunud rõivastes meest laua taga istumas ja kogetud salapärast küünalde kadumist ning taasilmumist. 

Tallitorn asub Neitsitorni ja Lühikese jala väravatorni vahel. 1626. aasta raeprotokollidest on leitud Tallinna väidetavalt vanim kirja pandud kummituslugu. Kõrge raehärra moraalinormidest üle astunud poeg pidi kandma Tallitornis vangistust. Tallitorn oli kõrgest seisusest noormehe jaoks piisavalt mugav koht, kuid sellest hoolimata palus ta tungivalt ennast mujale üle viia, sest tornis kummitavat kohutavalt. Noorukile seltsiks saadetud sulane ja teda vaatama tulnud ema kinnitasid samuti, et nägid tornis ebatavaliselt õõvastavaid viirastusi.  

Keskajal ja hiljemgi moodustasid Tallinna ametlikult kaks eraldi linna – all-linn, kus kehtis Lübecki linnaõigus ja ülalinn ehk Toompea, kus kehtis kohaliku valitseja, maaisanda õigus. Neid kahte linna eraldasid ööseks lukustatavad linnaväravad. Väravad on oma algse mõtte kaotanud, kuid väravatornid seisavad kindlalt oma kohal. Mõlemat tornid on ka vanalinna kuulsad kummitusmajad. 

Lühikese jala väravatornis, Lühike jalg 9 ilmutab ennast Musta Munga rahutu vaim. Legend räägib, et oma eluajal teenis see mees leiba timuka abilisena. Selleks, et oma verist tööelu lunastada, hakkas mees mungaks, kes aga surreski rahu ei leidnud ja ilmutas ennast inimestele palvetava nägemusena, vahel ka lihtsalt kiusupunnina. Väravatornis on öösiti nähtud seintelt vastu kumavaid veriseid mehenägusid, räbalates tantsu keerutavaid munkasid ja paekiviseintest välja liuglevaid purjelaevu. 

Praegu tegutseb Lühikese jala väravatornis vanamuusikaansambel Hortus Musicus, kelle kaunis barokkmuusika ja torni kiriklik pühitsemine on Musta Munga lõpuks maha rahustanud. 

Pika jala väravatorni, Pikk jalg 3 on samuti kasutanud nii kunstnikud kui kummitused. Üks tuntud kunstnik ja ühiskonnategelane märkas uinakust virgudes, et keegi jälgib teda. Silmi avades nägi ta ehmatavat vaatepilti - hiiglaslikku valget ilma peata õhus hõljuvat kuju. 

Selles majas Toompeal asub Kanada suursaatkond, kuid varem on hoone kuulunud erinevatele aadlisuguvõsadele, viimati von Brevernite suguvõsale. 

Lugu jutustab, et Vabadussõja ajal majutati von Brevernite juurde Briti mere-väeohvitser. Ohvitser oli oma toas näinud piltilusat, kuid saatanliku häälega naist, misjärel ta mõistuse kaotas ja vaimuhaiglasse sattus. Loo seletus peitub kaugemas ajaloos, nimelt keskajal kuulus maja von Üxküllide suguvõsale. Kui suguvõsa noor aadlimees abiellus eesti soost tütarlapsega, olevat mõrsja karistuseks seina sisse müüritud.

Mustpeade vennaskonda kuulusid keskajal rikkad poissmeestest kaupmehed.  

Tänasel päeval on see ajalooline hoone koduks ja kontserdipaigaks Tallinna Filharmooniale, kelle all tegutsevad ka Birgitta muusikafestival, džässiklubi TAFF Club ning Tallinna Kammerorkester. Mustpeade maja töötajad on kuulnud majas seletamatut trepinaginat, veetõmbamist tühjas wc-s ja märganud kapuutsi kandvaid hõljuvaid mehekujusid. Kummitusi võib seletada asjaoluga, et omal ajal mõistsid mustpead selles majas seadusi rikkunud vendade üle karmi kohut ja elu kaotanud uitavad majas tänaseni ringi. 

Tallinna linnaelumuuseumi peamajas on töötajad väidetavalt tunda saanud  viirastusliku valge daami hingetõmbeid ja jääkülma kätt. Kuuldavasti otsib majavaim taga oma kadunud last. Majas on ka uks, mille link vahel iseenesest alla vajub ja aeg-ajalt vilksatab hoones kaupmehemaja endine toatüdruk. Linnaelumuuseumi keldris asub keskaegne kaev, kuhu võib olla heidetud hukatuid. Pole siis ime, et nii rängad teod kogu majale rahutukstegevalt mõjuvad. 

 

Lisaks kummituste olemasolule on Tallinna Linnaelumuuseum koht, kus viiel korrusel tutvustatakse Tallinna ajalugu muinasaja lõpust kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

 

Kummituslood on osa linnalegendidest, neid edasi jutustades lood täienevad ja muutuvad seda värvikamaks, mida parema jutustajaga on tegemist. Tallinna kuulsamad kummituslugude lausujad on olnud Mart Laar ja Jaak Juske. 

Kõige põnevam ongi osaleda mõnel Tallinna legendide või kummituste teemalisel giidituuril.