

Foto: Siim Loog
Mis on suurema mõjuga – LED-lamp või Mehhiko tekiila? Fotografiska Tallinn kogemus CliNeDest programmis
Fotografiska Tallinna ürituste ja kohviku juht Miina Saak oli üsna kindel, et teab, kust ettevõttes veel energiakokkuhoidu otsida. Näiteks koridoridest, kus mõni LED-lamp põleb pidevalt, kuigi võiks automaatselt kustuda. Siis hakati CliNeDesti pilootprogrammis arvutama ettevõtte tegevuste kliimamõju ja jutuks tulid hoopis veinipudelid ning Mehhikost toodud tekiila.
Ettevõte: Fotografiska Tallinn
Tegevusala: kultuur, toitlustus ja ürituste korraldamine
Asukoht: Tallinn
Töötajate arv: ligikaudu 100 (sõltuvalt hooajast)
Keskkonnamärgis: Green Key (restoran ja kohvik, alates 2025. a)
Saaki sõnul viitasid piloodis tehtud arvutused sellele, et imporditud joogi keskkonnamõju võib olla märksa suurem, kui ta ühe koridoris põleva LED-valgusti puhul oodanuks. Lamp on iga päev silme ees, joogipudeli teekonnale tootjast baariletini ei pruugi aga keegi mõelda.
Kas Fotografiska peaks nüüd tekiilast loobuma?
„Päris ilma tekiilata ei saa,“ ütleb Saak. Joogikaarti pole selle avastuse pärast ümber tehtud. Küll aga jäi Saagile esimesest piloodist meelde, kui kergesti võib tähelepanu minna asjadele, mida on lihtne märgata, mitte neile, mille mõju on tegelikult suurem.
Fotografiska ei alustanud CliNeDestis nullist. Restoranil on MICHELINi roheline täht, restoran ja kohvik on saanud Green Key keskkonnamärgise. Jäätmeid sorteeritakse ja kompostitakse, köögis kasutatakse toorainet võimalikult täielikult ning valgustust ja ventilatsiooni juhitakse seal, kus võimalik, automaatselt.
„Kõik lihtsad asjad on tegelikult ammu ära tehtud,“ ütleb Saak.
Ta ei arva ka, et Fotografiska peaks kestlikkusest iga hinna eest rohkem rääkima. Tema jaoks on see umbes sama loomulik kui elekter majas. Keegi ei tule ju restorani sellepärast, et seal on elekter – see lihtsalt peab olemas olema. Lihtsamad võimalused on ammendunud. Edasi tuleb juba hoolikamalt otsida.
Apelsinikoored lähevad arvesse
Fotografiskas on hakatud jäätmeid varasemast palju täpsemalt kaaluma. Intervjuu ajaks oli seda tehtud umbes pool aastat: eraldi pannakse kirja taldrikutelt tagasi tulev toit, papp, apelsinikoored, kohvipaks ja muu, mis päeva jooksul üle jääb.
Saak tahab näha pikema aja andmeid. Ühe päeva või nädala põhjal on raske öelda, kas midagi läheb paremaks. Aasta jagu numbreid annaks juba võimaluse võrrelda, mida ja kui palju ära visatakse, ning otsustada, kus võiks jäätmeid vähendada. Kas nende andmete põhjal tehtavad muudatused aitavad jäätmeid vähendada, selgub alles hiljem.
„Me oleme hästi palju teinud, aga hästi vähe kirja pannud,“ ütleb Saak.
Sama probleem tuli välja Green Key märgise taotlemisel. Paljud vajalikud tegevused olid Fotografiskas olemas, kuid neid polnud alati dokumenteeritud.
CliNeDesti esimeses piloodis lisandus sellele arvutamise pool. Kui palju mõjutab ettevõtte jalajälge elekter, kui palju tooraine ja selle transport? Ning kust vajalikud andmed üldse kätte saada?
Saak toob näiteks porgandid. Kui üks veok toob kaupa kümnesse ettevõttesse, siis kui suur osa selle sõidu mõjust kuulub Fotografiskale? Kas selleks peab teadma täpselt, mitu kilomeetrit sõideti ja kui palju iga koorem kaalus?
Töötubades selgus, et kõiki andmeid ei pea alati sellise täpsusega koguma. Mõnel juhul saab kasutada keskmisi näitajaid. See teadmine ei teinud arvutusi iseenesest ära, kuid muutis ülesande Saagi jaoks vähem hirmutavaks.
Vähem jäätmeid, vähem kulusid
Fotografiska köögis püütakse toorainest võimalikult palju ära kasutada. Selle taga ei ole ainult soov vähem prügi tekitada. „Kui sa kasutad oma toorainest kõik ära, siis järelikult sa saad ühest asjast rohkem,“ ütleb Saak.
Sama kehtib vee ja elektri kohta. Kui neid kulub vähem, on ka arved väiksemad. Saagi sõnul ei ole keskkonnahoid ja kulude kokkuhoid Fotografiskas kaks eraldi eesmärki.
Sama põhimõte ulatub köögist kaugemale. Ka ürituste korraldamisel eelistab Fotografiska võimaluse korral oma teenuseid ja tarnijaid, et hoida paremini silma peal nii kuludel kui ka kasutatavatel toodetel.
Mõnes asjas on reeglid üsna konkreetsed. Näiteks õhupalle Fotografiska üritustele tuua ei lubata.
Kas seda paberpiletit on vaja?
CliNeDesti töötubades osalesid koos Fotografiskaga ka hotellide ja transpordiettevõtete esindajad. Saagile meeldis, et kõik ei tegelenud samade probleemidega.
Ühes vestluses tuli jutuks paber, mida kassad iga päev välja trükivad. Fotografiskas saavad näitusekülastajad paberpileti. Aga kui kaua seda tegelikult vaja läheb? Kas see peab üldse paberil olema?
„Me ise ei mõelnud üldse selle peale,“ meenutab Saak.
Kas sellest vestlusest sünnib ka muudatus piletite väljastamises, ei olnud intervjuu ajal veel selge. Saagile jäi aga meelde, kui kiiresti võib mõni harjumuspärane töövõte küsimärgi alla sattuda, kui seda vaatab keegi väljastpoolt.
Järgmisena üritused?
Fotografiska kaalub osalemist ka CliNeDesti teises piloodis, kus ettevõtted saavad teenusedisaini abil oma teenuseid arendada ja katsetada. Saak ei taha tingimata midagi täiesti uut välja mõelda. Teda huvitab rohkem see, mida saaks olemasolevas töös teisiti teha.
Üks võimalik suund on ürituste korraldamine. Fotografiskas võib ühe õhtu jooksul olla mitusada üritusekülastajat. See tähendab palju toitu ja jooki, teenindust, materjale ning korralduslikke otsuseid. Saak tahaks leida koha, kus suhteliselt väikese pingutusega oleks võimalik saavutada võimalikult suur tulemus.
Millist osa üritusteenusest muuta, pole ta veel otsustanud. Teises piloodis ei peagi alustama valmis lahendusega: kõigepealt saab uurida klientide vajadusi, vaadata üle senise teenuse, töötada välja võimalikke muudatusi ja neid katsetada. Alles siis on mõtet otsustada, mida päriselt kasutusele võtta.
Esimene piloot pani Saaki seniseid valikuid teise pilguga vaatama. Nüüd tahaks ta leida koha, kus väikesest muudatusest võiks olla võimalikult palju kasu.