Kukli taga: Jane vahetas Exceli numbrid taigna ja varahommikuse kardemonilõhna vastu

Kringel on hubane vegan-kohvik Tallinna südames. Kõik letist leitavad küpsetised, koogid ja saiakesed on valminud munata, võita, piimata. Ja suur osa neist just Jane osavate käte vahel.

Kell on pool viis hommikul. Tallinn magab alles sügavalt, tänavad on tühjad ja isegi trammid pole veel sõitma hakanud. Kohvik Kringel köögis Koidu ja Planeedi tänava nurga peal on hoolimata talvisest kargusest juba mõnusalt soe. Ahi prõksub, lauad on jahused ja nende keskel toimetab hoogsalt Jane. Ta kahekümnendates, nakkava naeratusega noor pagar, kes alustab oma päeva siis, kui enamik meist alles und näeb.

„Ma ei ole tegelikult üldse hommikuinimene,“ muigab ta. „Kell heliseb kolmveerand neli, tööpäev algab pool viis. Aga eks ma päriselt ärkan siis kui esimesed saiad kerkima hakkavad ja köök mõnusat lõhna täis.“ 

Lapsepõlve pannkoogikook ja vanaema lihapirukad

Jane pagariteekond ei alanud aga üldsegi kohviku köögist, vaid Saaremaalt vanaema juurest. „Meil oli traditsioon, et iga jõululaua jaoks tegime vanaemaga koos kõik lihapirukad,“ meenutab ta. „Ma olin väike, aga mulle meeldis väga see tunne, et teeme midagi koos ja see läheb kogu perele lauale.“

Üks mälestus on tal eriti eredalt meeles – pannkoogikook, mis ei läinud täiesti plaanipäraselt. „Ootasin vanaema töölt koju ja tahtsin talle üllatust teha. Mõtlesin, et ei viitsi neid pannkooke ükshaaval küpsetada, valan kogu taigna ühe korraga pannile,“ naerab ta. „Ääred said lõpuks küpseks, keskelt jäi ikka vedel ja ausalt öeldes ei maitsenud see kuigi hästi… aga nad sõid seda ikkagi,“ meenutab Jane, kuidas talle juba lapseeas köögis katsetada meeldis.

Raamatupidaja, kes leidis tee taigna juurde

Kui keegi oleks Janele gümnaasiumis öelnud, et temast saab pagar, oleks ta tõenäoliselt selle peale naernud. Koolis meeldis talle hoopis matemaatika.

„Pärast gümnaasiumi ma täpselt ei teadnud, mida teha. Võtsin vaba aasta ja otsisin midagi, mida saaks töö kõrvalt õppida. Nii sattusingi raamatupidamise peale,“ meenutab noor pagar.

Ta õppis, leidis erialase töö ja töötas mitu aastat numbrite maailmas. Aga kuskil kuklas tuksus endiselt soov teha midagi kätega. „Raamatupidamine sobib mulle tegelikult väga hästi, aga eks see on natuke kuiv töö ikka. Ja siis ongi seda kätega tegemist kõrvale vaja.“

Pöördepunkt tuli ootamatult. Ühel hetkel tekkis lihtsalt isu kringlit teha. Ta katsetas kodus, pakkus peretuttavale ja sai küsimuse, mis ei ununenud: „Ta küsis täiesti siiralt, kas ma olen pagariks õppinud, sest ta tahaks mult tellida. See oli esimene kord, kui keegi nägi minus päris pagarit. Kuigi ma olin oma oskustes ebakindel, tegin talle kringlid ära ja vist sealt see julgus tekkis.“

Mõni nädal hiljem nägi Jane Facebookis reklaami: talvine vastuvõtt pagarierialale. „Mõtlesin, et mul on natuke vaba aega, see teema huvitab ja õpe kestab ka ainult aasta. Kandideerisin… ja sain sisse.“

Pagariks õppis ta Kuressaare ametikoolis, käies kord kuus Saaremaal koolis ja vanaemal külas ning ülejäänud aja töötas Tallinnas. Praktika tuli teha mõnes pagarikojas ja nii jõudiski ta Kringlisse. „Tegin praktika siin ja jäin pärast seda kohe tööle. Nüüd teen kahte asja korraga – raamatupidamist ja pagariametit – ja ausalt öeldes on see mulle ideaalne tasakaal.“

Varahommikune rutiin ja kaks saiaringi

Idee päeva alustamisest enne päikesetõusu võib tunduda romantiline, aga Jane ei varja, et see ongi selle ameti kõige raskem osa. „Ma ei ole loomult varajane ärkaja, aga kuidagi olen hakkama saanud. Vahepeal teen pärast tööpäeva väikse uinaku ja siis läheb elu edasi.“

Seda kõike ikka selleks, et ka kõige varasemad maiustajad oma saiakesed kätte saaksid. „Esimesed saiakorvid peavad olema täis kell kaheksa, nädalavahetusel kell üheksa,“ selgitab ta. „Sinna vahele mahuvad kõik kringli- ja muud tellimused. Tavaliselt teeme kaks saiaringi. Esimese hommikuks, teise hilisemateks tulijateks.“

Kui külaline avab hommikul Kringli ukse ja näeb letti, mis on täis kaneelirulle, kukleid, kooke ja soolaseid ampsusid, siis ei paista sealt välja see, et keegi ärkas kell neli ja alustas tainasegamisest. Aga just nii see alati on.

Iga päev uued ideed

Kringlis peavad pagarid pidevalt oma loovust proovile panema. Iga päev sünnib „päevakringel“, mille idee lepitakse kokku hommikul. „See ongi koht, kus me saame oma loovust välja elada,“ räägib Jane. „Vahel mõtlen kodus, mis maitseid tahaks proovida. Vahel lihtsalt vaatan ringi, mis kappides on ja panen maitsed kokku.“

Ühel talvehommikul vaatas ta üle köögi varud: biscoffi kreem ja astelpajutäidis. „Astelpaju mulle tegelikult väga ei maitse, aga mõtlesin, et panen kokku ja vaatan, mis saab. Alguses ei tahtnud isegi maitsta. Aga kui proovisin, olin päriselt üllatunud. Esimest korda elus maitses astelpaju mulle tõesti hästi.“

Kõik katsetused ei ole muidugi letikõlbulikud. „Tahtsin teha veidi vürtsisema kringli, panin kaneelitäidisele lisaks piparkoogivürtsi ja kardemoni. Olin mõtetes täiesti mujal ja panin vürtsi vähemalt neli korda liiga palju. Tulemus… oli väga vürtsikas. Perele maitses veidi, sõbranna sõi ka hea meelega, aga letti ma seda ei julgenud panna,“ naerab ta.

Sellest hoolimata peab ta vigadest õppimist pagari ameti oluliseks osaks. „Kõik ei õnnestu. Aga iga kord mõtled, mida järgmine kord teistmoodi teha. See aitab kogu aeg areneda.“

Vegan-kohvik, mis on ära hellitanud ka pagari enda

Kringel on vegan-kohvik ehk kõik saiakesed, koogid, soolased ampsud tehakse taimsetest koostisosadest. See tundub väljastvaatajale ehk piiranguna, aga Jane jaoks on see pigem põnev väljakutse.

„Viimastel aastatel on vegan toorainete valik nii palju laienenud,“ ütleb ta. „Meil on näiteks juusturull, mis maitseb täpselt nagu tavaline juusturull. Asjad on lihtsalt nii palju edasi arenenud.“

See on muutnud ka tema enda maitset. „Olen viimasel ajal nii ära harjunud vegan asjadega, et kui kuskil proovisin tavalist, päris võiga spinatisaiakest, tundsin ainult… lehma maitset,“ muigab ta. „See on kindlasti hea toode, aga mu keel on lihtsalt teise maitse peale ümber õppinud.“

Kringli vastlakukli saladus peitub kreemis

Kui jutt läheb vastlakuklitele, läheb Jane silm nähtavalt särama. Tallinn Bun Fest toob Kringlisse veelgi rohkem kuklihuvilisi. Ja ta on selleks valmis.

„Ma arvan, et meie vastlakukli teeb eriliseks just kreem,“ ütleb ta natuke salapäraselt. „Olen proovinud ka tavalise vahukoorega, aga see lihtsalt ei ole see. Meie kreem on täiesti teistsugune. Eriline. Seda peab ise proovima.“

Mis täpselt selle sees on, jääb siiski saladuseks. „Oi ma ei tea, kas seda tohib niimoodi öelda, ma ei hakka parem riskima,“ naerab Jane. „Las jääb nii, et retsepti ei saa, aga maitsta saab kindlasti.“

Pagariametit peaks vähemalt proovima

Janel on ka sõnum kõigile, kes mõtlevad, kas pagariamet võiks olla nende tee. „Ma arvan, et kõik võiksid seda vähemalt proovida,“ ütleb ta. „See on nii loominguline töö. Loomulikult ei tule kõik alati välja, aga iga ebaõnnestumine õpetab. Ja kui lõpuks õnnestub… kui sa vaatad seda kringlit või kuklit ja mõtled – issand, ma tegingi selle ise… siis see on lihtsalt nii hea tunne.“

Lisaks saad rõõmu pakkuda ka nii paljudele teistele. „Pagarina saad alati kellelegi tuju heaks teha. Inimesed tellivad kringli selleks, et midagi tähistada. Alguses on sul lihtsalt jahu, vesi, pärm ja suhkur. Ja siis järsku on sul midagi, mis toob kellelegi naeratuse näole. See on päris eriline vastutus.“

Kell on saanud juba päris palju. Vähemalt Jane jaoks. See on hiline hommik, kus kohvikukülalised naudivad esimesi latte-lonkse ja leti ees langetatakse raskeid otsuseid kringlitükkide, saiakeste ja kuklite vahel. Samal ajal hakkab köögiukste taga kerkima juba uus tainas. Jane jaoks on see aga üks paljudest päevadest Kringli köögis, kus ta saab teha seda, mida ta päriselt armastab.